Võib öelda, et september on alati üks ilus ja eriline kuu. Tasku jaoks kindlasti üks lemmikaegu, sest saame tarkusekuu valguses koguda ja jagada inspiratsiooni ühelt arukalt ja eriliselt tartlannalt. “Tark naine Taskus” ei ole eesti rahva ennemuistne jutt, vaid kaasaja päris lugu päris naisest.

Tänavune muusa ja Tark naine Taskus on tippsportlane, ema, abikaasa ja spordiklubi eestvedaja Liis-Grete Hussar, kelle jaoks pole jooksmine pelgalt olnud kunagi ainult läbitud kilomeetrid, kogutud medalid või ületatud finišijoon. Vestlesime Liis-Gretega ausalt kõigest sellest, mis jääb suure tulemuste ja töö taha – pingutustest ja loobumistest, armastusest ja emadusest, iseenda hoidmisest ning sellest, miks on oluline teha kõike, mida armastad kogu südamega.

Liis-Grete, kui sa peaksid end kirjeldama inimesele, kes ei tea sinust midagi peale selle, et oled jooksja ja spordientusiast – mida sa tahaksid, et ta sinu kohta esimesena teaks? 

Armastan loodust, suuri põlde ja oravaid. Armastan väga ka inimesi ja suhtlemist.

Tihti küsin endalt, miks ma olen terve maailma jaoks nii avatud raamat. Vastus on lihtne – mulle meeldib päris elu, päris inimesed ja siirad vestlused.

Ja kui mõni lähedane sind iseloomustaks, siis millist kolme sõna ta selleks esmajoones kasutaks?

Küsisin seda küsimust kolmelt väga kallilt inimeselt. Huvitaval kombel oli üks sõna, mis kõlas kõigi vastustes – sihikindel ja olen sellega nõus!

Sa naasid äsja Eesti koondise ridades EM-ilt Birminghamist ning oled tänaseks Euroopa 39. naine maratoni distantsil. Uskumatult vägev! Millise tundega sa nüüd mõned nädalad hiljem, sellele 42,195 kilomeetrile tagasi vaatad?

Need emotsioonid kannavad mind veel pikalt. Võin julgelt öelda, et see oli üks mu senise karjääri meeldejäävamaid võistlusi. Esiteks juba see, et tegime seda koos abikaasa ja treeneri Kareliga. Ma tean väga hästi, kui palju tööd ja ohverdusi sinna tulemuse taha on pandud. Lubasin endale enne starti, et ma lihtsalt naudin seda päeva – ja ma päriselt võin öelda, et nautisin vist 90% rajast. Seda naeratust ei saanud lihtsalt näost ära! Teiseks kogu see tugimeeskond raja ääres ja need inimesed kodudes, kes pärast kirjutasid, pilte saatsid ja kaasa elasid. See on lihtsalt sõnuseletamatu tunne. Mul oli tunne, et mu selja taga on terve armee!

Mulle meeldib vahel ka Delfi kommentaariumis ringi vaadata, sest sealseid kommentaare saab vahel lugeda nagu koomiksit. Üks kommentaar minu kohta oli eriti hea: „39. koht, aga käitub nagu rahvuskangelane!“ Ma tundsingi ennast nii! Kui spordis ei oleks päris emotsioone, siis ma ilmselt oleksin sünnitusmajas ämmaemand. Iga väikese ime maailma tulek on emotsioon kogu eluks. Aga kokkuvõttes ma lihtsalt armastan seda kõike – võistlemist, kaasaelamist, pinget, rõõmu ja seda tunnet, kui inimesed elavad sulle päriselt kaasa.

Üks väike meeldetuletus ka kõikidele noortele: ärge võtke kommentaariume liiga tõsiselt. Seal on alati inimesi, kellel on oma arvamus, aga teie elu ja väärtust ei määra ühegi võõra inimese kommentaar. Teie enda teekond on palju olulisem!

Foto: Tõnis Tõnström/Särivus Sport

Sinu lähedased kirjeldasid sind sihikindlana. Kui palju on maraton sinu jaoks just selle omaduse proovilepanek – kui palju tuleb nende kilomeetrite jooksul toetuda füüsilise võimekuse kõrval ka lihtsalt tahtejõule ja iseloomule?

Ma usun, et väga suur osa maratonist on vaimne töö. Füüsiline võimekus viib sind stardijoonele, aga mingist hetkest edasi hakkab võistlust juhtima pea. 42,195 kilomeetri jooksul tuleb paratamatult hetki, kus keha ütleb, et aitab küll. Siis tuleb osata iseendaga rääkida, ebamugavust taluda ja uskuda sellesse töösse, mille oled enne võistlust ära teinud. Minu jaoks ongi sihikindlus see, et sa ei pea kogu aeg olema motiveeritud või tundma ennast hästi. Mõnikord tuleb lihtsalt teha ära see, mida oled endale lubanud. Ja võib-olla kõige olulisem: maraton õpetab väga hästi, et sa ei pea teadma, kuidas sa järgmised 20 kilomeetrit vastu pead. Pead lihtsalt uskuma, et saad hakkama järgmise kilomeetriga. Ja siis järgmisega. Lõpuks ongi 42,195 kilomeetrit lihtsalt väga palju väikeseid otsuseid, kus valid ikka edasi minna.

Sa oled tippsportlane, treener, ema ja abikaasa. Kuidas oled õppinud tasakaalu leidma nii, et ükski neist rollidest päriselt ära ei kaoks?

Olen Spordiklubi Kuldne Tervis üks eestvedajatest ning tegelen pigem kõige sellega, mis aitab minu abikaasal ja peatreeneril oma tööle keskenduda. Mulle meeldib olla see inimene, kes hoiab asjad liikumas ka taustal. Tasakaalu leidmine ei ole aga sugugi lihtne. Olen inimene, kes seab väga tihti esikohale kõik teised – olgu selleks meie tütar, abikaasa või klubiliikmed – ning unustab iseenda heaolu. Viimaste aastatega olen aga õppinud üht väga olulist asja: vahel tuleb öelda „ei“. Mõnikord võtan kasvõi 24 tundi ainult iseendale ja sõidan üksinda ära. Teen oma jooksuringi Kadrioru pargis või lähen mere äärde, metsa või lihtsalt loodusesse. Just seal saan mõtted selgeks, laen ennast uuesti täis ja olen pärast palju parem ema, abikaasa, treener ja inimene.

Kas on mõni roll või osa sinust, mida inimesed võib-olla sinu sportlase kuvandi taga ehk vähem näevad? 

Seda peaks vist pigem küsima inimestelt, kes minuga koos toimetavad. Aga arvan, et paljud ei teadvusta, kui suur vastutus on spordiklubi juhtimine. Meie jaoks ei ole Spordiklubi Kuldne Tervis lihtsalt töö või ettevõtmine. Meie jaoks on kõige olulisem see, et iga liige tunneks end hoituna, areneks ja naudiks liikumist. Treeningplaanide tegemine on vaid üks osa sellest. Igapäevaelu hõlmab ka varustuse tellimist ja jagamist, sotsiaalmeedia haldamist, laagrite ja ühisürituste korraldamist, raamatupidamisega tegelemist ning lugematul hulgal väikseid asju, mida kõrvalt sageli ei märgata. Sama oluline on inimeste kuulamine, nende murede mõistmine, motiveerimine ja õigel hetkel toeks olemine. See on emotsionaalselt väga nõudlik töö.

Olin aastaid õpetaja ning üks põhjus, miks sealt ametist lahkusin, oligi vaimne koormus. Noorte mured muutusid aastatega järjest suuremaks ja tundsin, et see võtab minult rohkem energiat, kui tagasi annab. Spordiklubis on selles mõttes teistmoodi. Meie liikmed on täiskasvanud inimesed, kes on ise otsustanud liikuda ja areneda. See teeb töö küll lihtsamaks, kuid vastutust see ei vähenda – iga inimene usaldab sind oma eesmärkide, tervise ja vahel ka oma kõige raskemate päevadega.

Sport ja jooksmine on sulle õpetanud kannatlikkust, distsipliini ja vahel ka pettumustega toime tulemist. Milline õppetund jooksurajalt on sind kõige rohkem aidanud ka päriselus?

Kõige suurem õppetund, mille jooksmine on mulle andnud, on lihtne: aja oma asja. Ei ole mõtet võrrelda end teistega ega lasta end kõigutada sellest, mida keegi räägib või sotsiaalmeedias näitab. Ja teine oluline õppetund on see, et kõik päevad ei ole vennad. On päevi, kus tunned end suurepäraselt ja on päevi, kus miski ei suju. See on täiesti normaalne – nii spordis kui ka elus. Ma hindan tohutult inimesi, kes on aastatepikkuse tööga kuhugi jõudnud ja räägivad oma tegemistest ausalt. Need, kes ei otsi vabandusi ega tee end väiksemaks, vaid lihtsalt tulevad, teevad oma töö ära ja lasevad tulemustel enda eest rääkida. Meenub see kooliaegne ütlus – “ma ei õppinud üldse” – ja siis tuli kontrolltöölt ikkagi viis. Sama suhtumist kohtab ka spordis. Mina eelistan siirust. Aus töö on minu jaoks alati rohkem väärt kui näiline tagasihoidlikkus.

Sind kirjeldatakse sageli kui väga positiivset ja energilist inimest – nii jooksurajal kui ka selle kõrval. Mis sind seejuures enim kannustab? 

Minu jaoks on spordis väga tähtis emotsioon. Seda on isegi raske sõnadesse panna, kui väga ma armastan nii teistele kaasa elada kui ka ise rajal toetust tunda. Püüan seda alati ka ise jooksjana tagasi anda. Kui rajal on pealtvaatajad, siis tahan neile alati midagi tagasi anda. Vahel tekib lausa tunne, et tahaks igale kaasaelajale ühe suure kalli teha. See energia, mida publik annab, on kirjeldamatu. Ja kui mina ise olen raja ääres, siis püüan olla täpselt samasugune – võimalikult häälekas ja siiras kaasaelaja. Minu jaoks on sport palju enamat kui tulemused. Need emotsioonid, mida üheskoos kogeme, ongi see, mis mind väga palju innustab.

Foto: Tõnis Tõnström/Särivus Sport

Tippsport nõuab iseendalt väga palju – sageli rohkemgi, kui kõrvalt näha on. Kuidas oled õppinud endasse leebemalt suhtuma ka siis, kui kõik ei lähe ehk plaanipäraselt? 

Olen sporti teinud suurema osa oma elust ja üks mõte on mind alati saatnud – kõik päevad ei ole vennad. Varem olin enda vastu kindlasti palju karmim. Täna oskan rohkem mõista, et üks kehv treening või ebaõnnestunud võistlus ei määra mind sportlasena ega inimesena. Mõnikord lihtsalt ei ole sinu päev. See ei tähenda aga, et võiksime alla anda. Minu põhimõte on, et töö tuleb lihtsalt ära teha. Kui oled järjepidev ja usaldad protsessi, siis tulevad ka head päevad tagasi ja kindlasti ka tulemus! Just see teadmine aitab mul ka keerulisematel hetkedel rahulikuks jääda ja edasi liikuda.

Sinu treener on ühtlasi ka sinu abikaasa Karel Hussar, kes on ka ise tippjooksja. See aga tähendab, et töö ja pereelu põimuvad iga päev. Kuidas olete leidnud tasakaalu, et kodus jääks alles ka lihtsalt Liis-Grete ja Karel, mitte ainult sportlane ja treener? 

Ma arvan, et oleme aastatega teineteiselt tohutult õppinud ja oma nurki päris palju lihvinud. Oleme iseloomult üsna erinevad, aga samal ajal ühendavad meid samad väärtused ja armastus spordi vastu. Meie kõige lemmikum ühine tegevus on tegelikult jalutamine. Võime kodukandis Ihastes tundide kaupa koos jalutada, maju vaadata ja unistada, maailma asju arutada või pidada oma väikseid „kõnnikoosolekuid“. Räägime nii oma tegemistest, klubi toimetustest, treeningutest, igapäeva elust ja olust.

Me ei ole väga need inimesed, kes käivad igal nädalavahetusel kinos, teatris, väljas söömas. Meie jaoks on kõige väärtuslikum aeg see, kui saame lihtsalt kodus olla või sporditossud jalas ja kolmekesti värskes õhus liikuda. See ongi kõige rohkem meie moodi.

Foto: erakogu

Kas teil on ka mõni kokkulepe või nipp, mis aitab hoida ära selle, et kogu elu ei muutuks ainult spordiks? 

Muidugi! Meile meeldib väga kodus koos toimetada – ehitada, värvida ja erinevaid projekte ette võtta. Karelil on kuldsed käed ning ka mina ei pelga tööriistu ega pahtlit. Oleme üheskoos kodus palju ehitanud ja teinud suuri ümberkorraldusi. Just sellised ühised tegemised aitavad meil mõtted spordist eemale viia ja veeta kvaliteetaega lihtsalt Liis-Grete ja Karelina.

Teil on ka väike tütar Sädeliis. Kui emadus ja tippsport kohtuvad, muutub sageli ka vaade iseendale. Mida on emaks saamine sulle õpetanud, mida ükski treener ega treening poleks saanud õpetada? 

Emaks saamine on muutnud mind kordades rahulikumaks. Kui mõtlen tagasi kümne aasta tagusele ajale, siis ma ei osanud päriselt armastada – ei iseennast ega ka inimesi enda ümber. Suures osas oli see seotud minu haigusega. Täna on kõik teisiti. Ma armastan armastada – kirglikult ja päriselt. Emaks saamine on õpetanud mulle tingimusteta armastust. Ma näen iga päev, kui oluline ma olen kellegi jaoks – igal ajahetkel, iga ilmaga ja ükskõik milline ma parasjagu välja näen. Tema jaoks olen ma alati kõige ilusam ja kõige tähtsam. Seda tunnet on raske sõnadesse panna. Olen ääretult tänulik, et mul on võimalus olla ema. Sädeliis on meie pere tõeline pärl.

Fotod: erakogu

Paljud näevad sportlaste juures medalit või tulemust, kuid mitte teekonda selle taga. Mis on see osa sinu elust, mida inimesed sinu puhul kõige vähem teavad? 

Nagu ma ka varem mainisin, olen olnud üsna avatud raamat. Ma ei ole kunagi tahtnud oma teekonda ilustada ega varjata. Sporti olen tahtnud teha alates sellest ajast kui esimest korda sõbranna sõbrapäevikusse kirjutasin: ”Tahan saada sportlaseks.” Siiani see rida silma ees! Kuid toitumishäire röövis minult mitu väga head sportlaseaastat. Tunnistan, et täna elan täielikult sportlase elu ja suur osa minu päevadest keerleb selle ümber.  Oleme ise Kareliga loonud endale võimalused. Ja selle üle me oleme ka ääretult uhked. Tehke järgi või makske kinni! Kirg, millega ma seda teen, paistab ilmselt kaugele välja. Ma ei karda teha tööd ega pingutada tulemuste nimel. Nüüd, kui olen terve, usun siiralt, et minu parimad aastad on alles käimas ja mitmed veel ees. Loomulikult on ka raskeid hetki. Ma nutan, kui on raske, ja toetan end alati Karelile. Tema näeb mind iga päev – nii õnnestumistes kui ka ebaõnnestumistes – ning on olnud minu teekonnal kõige suurem tugi.

Arvan, et inimesed ei näe päriselt, kui palju pühendumist sellisel tasemel sport tegelikult nõuab. Seda ei mõõdeta ainult treeningkilomeetrites, vaid ka valikutes ja loobumistes, mida tuleb iga päev teha.

Usun, et igaühel on võimalus jõuda oma eesmärkideni. Selleks on vaja töökust, sihikindlust ja tahet. Tihti öeldakse mulle: „Sul on lihtsalt annet.“ Mina aga usun, et ainult andest ei piisa. Andekus on ka oskus teha järjepidevalt tööd. Kui peaksin nimetama oma suurima tugevuse, siis see ei ole anne, vaid töökus. Olen selle tee ise valinud ega kahetse seda hetkekski.

Foto: erakogu

Sinu teekond tippsporti ei ole olnud sirgjooneline. Märkisid, et toitumishäire nõudis sinult mitu head sportlaseaastat. Tagasi vaates – millist rolli on see keeruline teekond mänginud selles inimeses ja sportlases, kes sa täna oled?

Imelik on seda öelda, aga tagasi vaadates tunnen ma isegi tänulikkust. Ma ei ole tänulik selle eest, et pidin selle läbi elama, vaid selle eest, mida see kogemus mulle õpetas. See teekond on muutnud mind paremaks inimeseks. Olen õppinud rõõmu tundma väikestest asjadest, väärtustama tervist ja loomulikku ilu ning olema tänulik kõige eest, mis mul täna on. Samuti on see kasvatanud minus tohutu töökuse ja sihikindluse. Tahan täna sportlasena veelgi rohkem edasi jõuda, sest tean, kui kergesti võib võimalus käest libiseda.

Olen täna paljuski siin tänu oma emale. Ta sõidutas mind teistesse linnadesse, arstide ja psühholoogide juurde, käis mind igal võimalusel Tartu haiglas vaatamas, veetis mu kõrval seal mitu tööpäeva, kandis erinevaid ravikulusid ning oli minu jaoks 24/7 olemas. ALATI. Ma ei kujuta ette, kui suur valu tegelikult tema sees oli, nähes oma last niivõrd palju kannatamas. Nüüd, olles ise ema, saan ma sellest kõigest kordades rohkem aru. Mõistan, mida tähendab olla oma lapse jaoks olemas ka siis, kui endal on raske ja sa ei tea, kuhu see teekond välja viib. Mu ema on imeline ja ma olen talle selle eest lõpmata tänulik! Kõige rohkem on see teekond aga õpetanud mind armastama – eelkõige iseennast ja inimest minu kõrval.

Täna tunnen, et saan hakkama ükskõik milliste raskustega. Kui oled kord nii sügavast august välja tulnud, tunduvad paljud teised väljakutsed ületatavad. Ma ei sooviks seda teekonda MITTE KELLELEGI, aga see on kujundanud minust selle inimese ja sportlase, kes ma täna olen.


Foto: erakogu

Kui mõtled tagasi sellele ajale ja teekonnale, siis mida sooviksid, et naised – eriti noored sportlased – toitumishäirete ja iseenda väärtustamise kohta paremini mõistaksid? 

Soovin, et noored naised ja sportlased mõistaksid, kui suur väärtus on tervel kehal. Me kipume pidama paljusid asju iseenesestmõistetavaks, kuni need ühel hetkel enam iseenesestmõistetavad ei ole. Tuleb olla tänulik, kui keha töötab ja liigub. See on väärtus, kui juuksed kasvavad, küüned on tugevad ja sul on energiat hommikul voodist tõusta. See on väärtus, kui menstruaaltsükkel toimib korrapäraselt. Ja üks maailma suurimaid kingitusi on võimalus saada emaks. Need ei ole väikesed asjad – need on märgid, et su keha on terve ja hoitud. Hea tervis on tugev vundament, millele saab ehitada nii sportlaskarjääri kui ka õnneliku elu. Ma soovin, et ükski noor naine ei peaks oma tervist ohverdama selle nimel, et mahtuda kellegi teise ettekujutusse täiuslikust kehast. Oma keha tuleb hoida, mitte karistada.

Sinu jaoks ei ole jooksmine ainult isiklik teekond – oled aidanud kasvatada ka Tartu jooksukogukonda ning koos abikaasa Kareliga loonud Kuldse Tervise kaudu koha, kus paljud inimesed on leidnud enda jaoks jooksurõõmu. Mida tähendab sulle teadmine, et oled aidanud nii paljudel inimestel liikuda ja iseennast ületada? 

See tähendab mulle tõesti väga palju. Olen alati uskunud, et kui teed midagi kogu südamega, siis tulevad ka tulemused. Meie Kareliga teeme nii sporti kui veame ka spordiklubi täie pühendumise ja kirega ning püüame seda sama tunnet edasi anda ka teistele. Kõige suurem rõõm ei ole ainult see, kui keegi jookseb isikliku rekordi, vaid kui inimene avastab liikumisrõõmu, hakkab endasse rohkem uskuma või julgeb teha midagi, mida ta varem võimatuks pidas.

Kuldne Tervis Spordiklubi liikmed on tegelikult andnud ka meile endile tohutult palju. Nende arengut, rõõmu ja saavutusi nähes tunneme ka ise iga päev järjest suuremat motivatsiooni ja inspiratsiooni. See on tunne, mida on raske sõnadesse panna. See, et inimesed usaldavad meid ja tahavad meiega seda teekonda koos käia, on tohutult suur tunnustus. Oleme selle eest väga tänulikud. Ja ausalt öeldes tunneme, et oleme alles alguses. Meil on veel nii palju ideid ja unistusi, mida tahame ellu viia. Kui me ühel päeval tulemusspordiga lõpetame, siis usun, et alles siis näeb, kui suure hooga me tegelikult edasi paneme.

Foto: erakogu

Kas on mõni lugu või hetk oma spordiklubi loomise teekonnalt, mis on sulle eriti meelde jäänud ja kinnitanud, et just seda teed tahad jätkata? 

Neid hetki on tegelikult väga palju, aga kõige rohkem puudutavad mind need, kui keegi tuleb pärast trenni ütlema: „Aitäh! Ma poleks kunagi uskunud, et ma suudan seda.“ Või räägib, et kooli ajal oli jooksmine ja kehalise kasvatuse tund tema jaoks kõige hullem kogemus, aga nüüd ootab ta meie ühistrenne terve nädala. Samuti liigutab mind alati see, kui inimene, kes alguses ei julgenud meiega isegi jooksma tulla, seisab mõne aja pärast oma esimesel võistluse stardis. Need hetked kinnitavad mulle iga kord, et me ei õpeta ainult jooksmist. Me aitame inimestel uskuda iseendasse. See on palju suurem väärtus kui ükskõik milline medal või tulemus. Väga sageli tuleb keegi trenni pärast rasket tööpäeva või lihtsalt kehva tujuga. Päev on olnud konarlik, motivatsiooni napib ja naeratust ei ole kuskil. Aga pärast ühistreeningut lahkub seesama inimene hoopis teise emotsiooniga – tänulikuna, enesekindlamana ja rõõmsamana. Eriti liigutavad mind need read, mida hiljem treeningpäevikutes loen: „Täna oli raske päev, aga ühistrenn muutis kogu päeva“ või „Ma pole ammu end nii hästi tundnud“. Siis saan aru, et me ei anna inimestele ainult treeningut, vaid aitame neil vahel muuta terve päeva paremaks.

Samuti on eriline tunne näha, milline kogukond meie ümber on tekkinud. Kuldne Tervis Spordiklubi ei ole lihtsalt treeninggrupp – see on nagu üks suur pere, kus inimesed toetavad, innustavad ja elavad üksteisele kaasa. Tunnen, et me ei ole ainult treenerid ja klubijuhid, vaid kasvame koos kõigi nende inimestega. Just sellepärast tunnen, et tahan seda teed jätkata.
Foto: erakogu

Usun, et seda intervjuud loevad täna paljud jooksuhuvilised, kes on sellele alale mõelnud, kuid ei ole julgenud ehk algust teha. Mida sa neile julgustuseks esmalt soovitaksid?

Kõige raskem on tavaliselt see esimene samm. Kui üksi on keeruline alustada, võta sõber kaasa – koos on palju lihtsam. Ja kui jooksmine ei ole kunagi sinu meelisala olnud, siis liitu mõne grupiga. Koos on päriselt palju kergem. Peaaegu igas Eesti linnas ja väga paljudes väiksemates kohtades on jooksuklubid või sörgigrupid. Otsi oma sats üles ja hüppa punti. Jooksmine on üks lihtsamaid ja odavamaid spordialasid. Põhimõtteliselt on vaja kahte paari tosse, jooksuriideid ja natuke pealehakkamist. Ja ma garanteerin – Eesti on üks parimaid paiku maailmas, kus joosta. Meie metsad, kergliiklusteed ja terviserajad ei ole üldse iseenesestmõistetavad. See on tohutu väärtus, mida võiksime palju rohkem hinnata. Nii et ära mõtle liiga palju – pane tossud jalga ja mine. Hoia oma keha, sest see on ainus, mis sinuga kogu elu kaasas käib. Ja kui juba jooksma hakkad, siis hoiatan ette: annad jooksmisele sõrme, aga ta võtab terve käe! 

Oled öelnud, et sinu jaoks on korrapärasus ja rutiin ülimalt oluline. Milline on üks harjumus või väike igapäevane rutiin, millest sa iial loobuda ei tahaks? Miks?

Kui peaksin valima ainult ühe harjumuse, siis oleks selleks kindlasti õhtune ühine söömine perega. Ükskõik kui kiire päev on olnud, mulle on väga oluline, et saaksime päeva koos lõpetada, omavahel rääkida ja lihtsalt koos olla. Sama tähtsad on minu jaoks ka vajalikud unetunnid. Olen aastatega õppinud, et hea uni on nii sportlase kui ka inimese jaoks üks kõige olulisemaid taastumise alustalasid. Ja on veel üks väike harjumus, millest ma ilmselt kunagi loobuda ei tahaks – ma lähen alati magama nii, et kodu on korras. Mulle annab see rahuliku tunde. Kui hommikul ärkan puhtasse ja korrastatud koju, tundub ka uus päev kuidagi palju kergem alustada.

Arvestades sinu praegust eluetappi, kas on mõni (uus või hiljuti omandatud) (elu)tarkus, mis sinu jaoks käesoleval ajal eriti oluline on?

Viimastel aastatel olen üha rohkem õppinud olema tänulik. Mitte ainult suurte saavutuste eest, vaid just nende väikeste ja iseenesestmõistetavana tunduvate asjade eest. Olen iga päev tänulik oma kehale, mis võimaldab mul joosta, liikuda ja teha seda, mida kõige rohkem armastan. Olen tänulik oma abikaasale Karelile, kes on igal sammul minu kõrval, meie tütrele Sädeliisile ning meie kodule. Olen aru saanud, et ükskõik kui ägedad on võistlused, reisid või saavutused, ei ole maailmas paremat kohta kui oma kodu ja oma voodi. Just sinna on alati kõige parem tagasi tulla. See teadmine aitab mul ka kõige kiirematel ja keerulisematel aegadel hoida fookust sellel, mis on päriselt oluline.

Sina oled meie jaoks tark naine, kelle toome teistele eeskujuks. Kes on sinu jaoks tark naine?

Kõigepealt tahan öelda, et olen siiralt liigutatud ja tänulik, et olen selle aasta Tasku Tark naine väljavalitu. Kananahk ja pisarad – päriselt! Kui mõtlen targale naisele, siis ei tule mulle esimesena pähe mõni kuulus inimene, vaid Kareli vanaema Külli. Ma tohutult hindan ja austan vanemaid inimesi. Nende elukogemus, kannatlikkus ja elutarkus on midagi, mida ei saa ühestki raamatust õppida. Külli on naine, keda ma imetlen kogu südamest. Kui palju on elu talle õlgadele pannud ja kui väärikalt ta seda kõike kandnud on. Ta läheneb juba 80. eluaastale, aga teeb endiselt iga päev umbes 10-kilomeetrise jalutuskäigu. Kui vaja, võtab ta meie tütre Sädeliisi käekõrvale või sülle ja liigub temaga ringi nii, et noorematelgi on vahel raske sammu pidada. Aga kõige rohkem imetlen ma tema suhtumist ellu. Kõik need lood, kogu see teekond, mille ta on läbi käinud, on õpetanud mulle, et tõeline tarkus ei seisne ainult teadmistes, vaid oskuses jääda hoolivaks, tugevaks ja elurõõmsaks ka siis, kui elu pole olnud lihtne. Selliseid naisi ma imetlen. Ja Külli on minu jaoks üks neist.

Foto: erakogu

Kui satud Taskusse, siis millist ostukohta külastad siin enim?

Kui Taskusse satun, siis on üsna kindel, et leian end Nike Outletist. Võib vist öelda, et see on minu “ohtlik koht”. Minu ostukotti jõuavad alati Nike jooksujalatsid või treeningriided. Aga sama palju kui tooteid hindan ma ka head teenindust. Nike Outletis pole ma selles osas kordagi pettuma pidanud – sealt lahkun alati hea emotsiooniga ja enamasti ka ostukotiga.

Terve septembrikuu vältel leiad meie Nike Outletist eraldi väljapaneku Liis-Grete lemmiktoodetega.

Targad äpid sinu taskus – missuguste rakendusteta sa oma igapäevast elu ette ei kujutaks?

Kui päris aus olla, siis ma ei kujuta oma igapäeva ette ilma Google Drive’i ja Instagramita. Google Drive on minu töö juures täiesti asendamatu – seal on meie treeningplaanid, klubi materjalid ja kogu ühine korraldus. Instagram on aga koht, kus saan jagada meie tegemisi ja klubi infot. Aga ausalt öeldes kulub seal vist vahel isegi natuke rohkem aega, kui alguses plaanisin.

Öeldakse, et kõik on uus septembrikuus, kas ka sinu jaoks tuleb sel korral sügis kuidagi teisiti?

Minu jaoks on sügis üks aasta kõige ilusamaid aegu. Mulle meeldivad jahedamad ilmad ning see, et loodus värvi vahetab. Ja sportlase vaates tähendab sügis ka seda, et algab mõnus võistlusperiood. Minu jaoks on iga stardijoon nagu väike pidupäev ning sügisel jagub neid sageli lausa igaks nädalavahetuseks. Seda ootan ma alati suure elevusega.

Millest sa päriselt unistad?

Paar suurt unistust on mul olemas, aga need jätan praegu enda teada. Mulle meeldib unistada ja mulle meeldib uskuda. Millegipärast tundub mulle, et kui sa päriselt millessegi usud, teed selle nimel järjepidevalt tööd ja ei anna alla, siis on unistustel kombeks ühel hetkel täituda.

Mõni ilus mõte lõpetuseks, millest igapäevaselt johtud.

Usalda elu. Ma usun siiralt, et igaühele antakse õlgadele just nii palju, kui ta kanda jaksab. Ka kõige raskemad hetked õpetavad meid, kasvatavad meid ja valmistavad ette millekski suuremaks. Ja kui midagi teha, siis teha seda kogu südamega!