Iga aasta septembrikuus tutvustame meie keskel elavaid märkimisväärseid Tartu naisi ning jutustame nende lugu läbi visuaalide ja persooniloo. Meie tänavune muusa ja Tark Naine Taskus on inspireeriv ja mitmetahuline Merje Talvik. Ta juhib Haridus- ja Noorteametis turundust ja kommunikatsiooni, on töötanud Riigikohtu kommunikatsioonijuhina, on Mema loovagentuuri üks asutajatest ja populaarse Memaplanneri idee autor ning turundaja. Lisaks tegeleb ta põneva kunstiga ja teeb teist magistrikraadi Tartu Ülikoolis.


Foto: Erika Lilleleht

Merje, räägi meile pisut endast – kui sa peaksid end täitsa võõrale inimesele kirjeldama, kuidas see kõlaks?
Vastan su küsimusele pisut poeetiliselt ja võrdlen end seebimulliga. Mind võluvad kontrastid ja mull on suurepärane näide – ühelt poolt õrn ja habras ning pisut ehk maagiline, samas täiesti tavaline nähtus, mis allub füüsikalistele reeglitele. Kui vaadata mulli lähedalt, siis näeb sealt erinevaid värve ja peegeldusi, kuid esialgne prisma on muutunud. Täpselt nii on ka inimeste ja minuga – kõik mu tegemised ja loomised on kogetu peegeldus. Ka mulli lõhkemine on omaette ilus hetk, sest kaks maailma saavad üheks, kuid eriti naudin mullis liuglemist. See on mõnus kulgemine, kus tuleb usaldada elu tasakaalu ja hoovuseid, mis kannavad. Ja kui keegi tuleb ning torkab mu mulli sisse augu, siis olen õppinud seda mitte pahaks panema, sest äkki on tal midagi öelda ja äkki lisab see värvi mõnele uuele mullile.

Ja kui keegi lähedane sind iseloomustab, siis millist kolme sõna ta selleks kasutab?
Kasutan siin sõbrale helistamise võimalust ja tema kolmesõnaline vastus on: “Loominguline, sihikindel ja innustav.” Kuna mul tekkis kahtlus, et ta on oma vastust ehk ilustanud, küsisin iga juhuks teise arvamuse veel – “loov, tasakaalukas ja hea mõttekaaslane.”


Fotod: erakogu

Oled oma igapäevase tööelu sidunud juba pikalt turundus- ja kommunikatsiooni valdkonnaga – mis sind selle juures enim köidab ja kuidas selleni jõudsid?
Tõsi, asjatan kommunikatsioonis ja turunduses juba julgelt üle kümne aasta. Tagantjärele tean, et igas etapis oli üksjagu juhuslikkust, aga see ongi elu oma loomulikkuses. Õppisin meediat ja meediauuringuid, seejärel juba kommunikatsioonijuhtimist ja lõpuks jõudsin ka turunduseni. Armastan valitud eriala, kuna selles on parasjagu loomingulisust ja uudsust, tulemused on hästi mõõdetavad ja väljakutsed ei saa kunagi otsa.

Mis on olnud selle teekonna juures kõige ägedam õppetund ja väljakutse?
Erialase kasvamise juures on vast kõige olulisem taipamine see, et kui miski pole läinud plaanipäraselt, siis see ei tähenda tingimata viga, vaid seda, et selline lähenemine seekord ei töötanud ja tuleb proovida teistmoodi. Väga harva on olemas õiged lahendused ja väga harva sobivad need igas olukorras. Tuletan endale pidevalt meelde, et päevad ja olukorrad on erinevad ja nende võrdlemine ei anna mitte midagi. Tegelikult ei saagi võrrelda muud kui numbreid, ja ka nende võrdlemiseks peab teadma tausta. Ometi on see hirmus lihtne tulema. Eriti iseenda osas. Teistega olen märksa leebem.

Õpid hetkel ka Tartu Ülikooli magistrantuuris kaasaegse turunduse õppekaval – oled varasemalt juba ülikooliõpingud seljatanud ning sul on taskus kommunikatsioonijuhtimise magistrikraadi diplom. Miks pidasid vajalikuks taas kooliteed alustada ja just valitud erialal?
Sellega on nii, et “my curse is my blessing”. Ma ei taha ükski päev olla sama, mis eelmisel. Tahan olla targem, kogenenum, parem. Seda nii inimesena kui ka mistahes rollis – emana, abikaasana, kolleegina, juhina. Turundus on aastate jooksul märgatavalt muutunud ja kommunikatsioonil on selles tugevam roll kui kunagi varem. Aina olulisem on sihtrühmaga suhtlemine, suure pildi nägemine ja väiksemate kampaaniate sobitamine sinna. Ennast täiendama läksingi seepärast, et tahan olla muutuste juhtimise juures, mõista paremini tarbijakäitumist, teha teadlikumaid otsuseid ja olla organisatsioonidele tugevam koostööpartner.

Ja ma olen tõesti väga rahul, et just Delta kasuks otsustasin. Esiteks on siinne õpikeskkond lihtsalt suurepärane – olen tähele pannud, et ruumide avarus väljendub ka mõtete avaruses. Ning samuti olen väga rahul õppekava sisuga, lisaks see sünergia, mis turunduse õppejõudude vahel on, nende uudishimu ja siiras huvi oma valdkonna ning tudengite arengu vastu, on midagi väga erilist ning avaldub selgelt ka õppetöös.

Missuguseid rolle sa veel oma elus lisaks eelnevale täidad?
Meil on lastega igaõhtune traditsioon, kus igaüks ütleb enne uinumist oma lõppeva päeva hea hetke. Minu iga päeva head hetked ongi needsamad hetked ja lemmikrollid on seotud emaks ja abikaasaks olemisega. Üldse ei liialda kui ütlen, et tunnen selle võimaluse eest iga päev suurt tänu ja ma ei võta seda kaugeltki enesestmõistetavalt.

Kuna ka eneseteostus on mu jaoks oluline, olen õppinud oma aega nende rollide vahel väga täpselt planeerima ja ütlen ausalt, et see on loomingulise inimese jaoks paras väljakutse. On päevi, kus mul on tegevused poole tunni kaupa planeeritud, sest teisiti ei saa.

Häid tulemusi ei saavuta keskpärase panusega. Seega kui tahad milleski hea olla, tuleb millestki ka loobuda. Sotsiaalmeedia, uudised, keskpärane meelelahutus on esmane ja justkui lihtne valik, samas tuleb aega sageli näpistada ka hobide, sõprade või une arvelt ja see pitsitab juba rohkem.


Fotod: Katrin Käis, Erika Lilleleht

Arvestades sinu praegust eluetappi, kas on mõni (elu)tarkus, mis sinu jaoks käesoleval ajal eriti oluline on?
Eelmisel sügisel sukeldusin AI maailma ja sealt välja tulla pole enam võimalik – eriti, mis puudutab turundust. Lihtsalt nii palju võimalusi ja lahedaid tööriistu. Nende tundmaõppimine võib olla täiskohaga töö, seega tuleb teha valikuid, sest tänasel päeval kogu AI valdkonnaga kursis olla ei ole realistlik. Mina olen valinud keskenduda visuaalsele kommunikatsioonile. Mu lemmikkeskkond on Midjourney, seda siis piltide loomiseks. Lisaks ootan juba kannatamatult Sora videoprogrammi, ideed on reas, mida kõike seal katsetada tahaks! AI puhul on kõige lahedam see, et esimest korda tunnen, kuis loomingul pole piire – ma saan tõepoolest luua rulatava konna või toas hõljuva meduusi.

Mu meelest avardab tehisintellekti kaasamine oluliselt kunstiväljenduse viise, see laiendab traditsioonilise kunsti piire ja peegeldab praegust ajastut, kus tehnoloogia mängib üha suuremat rolli igapäevaelus ja kultuuris. Kuid AI kui kaasautoriga peab arvestama ja seega peab mõlemale sobiva tulemuse nimel olema valmis pikaks teekonnaks ja arvukateks katsetusteks. See nõuab harjutamist nagu iga teinegi kunstivorm.

Ka kunstil on sinu elus oluline koht… millist kunsti sa viljeled ja mis eluetappidel “pintsli” järgi haarad?
Jaa, selles osas panid täppi, et kunst on miski, mida väga armastan. Ennekõike seda tarbida, sellest inspireeruda, selle üle arutleda ja aeg-ajalt ka ise luua. Tänu kunstihuvile olen visuaalse kommunikatsiooni ka tööalastes projektides alati erilisele kohale seadnud. Aastaid on mu lemmikuks hobiks olnud maalikunst, kuid olen oma lõbuks katsetanud ka illustreerimist, kollaažitehnikat ja digimaali. Täpselt aasta tagasi viis uudishimu mu AI kunsti juurde ja koostöös tehisintellektiga valmis sari “Lullabies to Jellyfish”, mis alates 2. septembrist Tasku teisel korrusel ka kõigile uudistajatele näha. Kõik selle sarja teosed valmisid öötundidel, olles justkui unelaul teadvusele, mis loomingu ja täiskuu kumas und ei saa. Sest sageli ärkab sisemine maailm just siis, kui väline vaikib. Maailm, mida juhib inimaju, keerukas ja salapärane organ, mis oma olemuselt meenutab mulle meduusi – meie mõtted ja ideed on justnagu meduusi kombitsad, iseteadlikud, ent võimaldavad tajuda ja mõjutada ümbritsevat.


Fotod: erakogu, Katrin Käis

Milliseid galeriisid või näituseid külastad ja soovitad ka teistele?
Kunsti ei ole võimalik ületarbida ja alati ei ole vaja seda ka ülemäära tõsiselt võtta. Võib vabalt olla nii, et mõni teos kõnetab kohe, aga mõnda võid uurida pool päeva, aga sel pole sinu jaoks mõju. Seega soovitan olla uudishimulik ja avastada julgelt. Mulle endale meeldib käia kunstinäitustel Euroopa suurlinnades, sest põnev on teada, missugused trendid ja lahendused peagi Eestisse jõudma hakkavad. Koduses Tartus on Haki galerii, kes korraldab erilisemaid näitusi, Tallinnas aga toob Fotografiska maailmakunsti koju kätte. Nende valikute taga on suur töö ja seda tasub usaldada. Aga loomulikult ka KUMU ning ERM. Õnneks ei pea kunsti nautima vaid galeriides, seda leiab ka tänavapildis ja sotsiaalmeedias. Minu lemmikud Eesti kunstnikud on Britt Samoson, Kätlin Kaljuvee, Anna Kõuhkna, Tartus tegutseb ägeda stiiliga Maria Leonidov, multitalentne Liis Tamm aka Artshamama, aga ka omanäoline fotokunstnik Talis Taim.

Ilmselt nii mõnedki lugejad ei tea, et oled nägu ja tegu paljude lemmikmärkmiku memaplanneri ja Mema loovagentuuri taga – kuidas sa selleni jõudsid ning mis on sinu hinnangul teinud memaplannerist nõnda eduka taskuraamatu paljude naiste (kontori)laual?
Mema loovagentuur sai loodud viis aastat tagasi, vahetult pärast seda kui lahkusin Riigikohtu kommunikatsioonijuhi kohalt ja vaid mõned kuud enne seda, kui sündis mu vanem tütar. Ettevõttest sai hea võimalus end laste kõrvalt erialaselt vormis hoida ja võtsin vastu vaid need projektid, mis tõesti väga kõnetasid. Memaplanner ehk naistele suunatud kalendermärkmik oli esimene mõte, mille agentuuri asutamisel lauale panin. Soov luua ideaalne kalendermärkmik oli peas küpsenud juba mõnda aega ja siis, õigel ajal koos õigete inimestega sai see teoks. Usun, et memaplanneri edu seisnes selles, et iga detail oli läbimõeldud ja turundus algas juba tootearenduse faasis. Esimesel aastal oli keeruline end turule tuua ja nähtavaks teha, aga pidev sihtrühma vajaduste tundmaõppimine ja sellest lähtuv tootearendus koos loovate lahendustega oli see, mis meie ägedale tiimile ja tootele edu tõi. Nüüd, viis aastat hiljem, kui memaplanner on üks nõutumaid kalendermärkmikke ja agentuur märgitud Äripäeva poolt Eesti edukaimate ettevõtete sekka, võin täie rahuga öelda, et kõik mu unistused said siin täidetud ja aeg on edasi liikuda.

Paraku tähendab see seda, et memaplanner enam sellisel kujul ei ilmu, aga kindlasti ei jää see koht turul täitmata ja tekib taaskord mõni uus ning põnev toode.


Foto: Katrin Käis

Lisaks kõigele eelnevale, oled sa ka väga isikupärase ja ägeda stiiliga. Kust ammutad inspiratsiooni ning millest garderoobi uuendamisel johtud?
Ma ei saa öelda, et mul oleks mingi kindel stiil, tahan vaheldust ja miksin kontraste. Mu kapis on küll üksjagu riideid ja jalanõusid, aga ma ostan vaid seda, mis mulle tõesti väga meeldib. Olen hästi valiv ja pea iga asjaga kaasneb mingi lugu. Kui tunnen, et see lugu või ese mind enam ei kõneta, jagan selle edasi. Ajaga on muutunud see, et ma ei hoia asju “igaks juhuks” ning punnis sahtlid ja riiulid lihtsalt väsitavad mind.

Riietumine peab lõbus olema, minu jaoks on see selline igapäevane loov ülesanne leida tasakaal, et poleks igav, aga samas ei räägiks kandja kohta kõike ära, vaid annaks pigem vihje. Olen tähele pannud, et kui mu elus on loomingulisem periood, siis ka riietus peegeldab seda ja olen julgem katsetama. Inspiratsiooni selleks saan kõikjalt – igakevadisest Pariisist, instagramist, tänavailt. Just hiljuti vaatasin Tartu Turuhoone juures üht täpilise kleidi ja roosa baretiga prouat ja mõtlesin, et ahh kui äge stilistika!

Ma jälgin muidugi ka trende, sest see on põnev, et mis suunad või toonid parasjagu mängivad ja kuidas inimesed nendega kaasa lähevad, aga mul pole vist kunagi olnud ühtegi outfiti, kus kõik asjad on uued. Enamasti ostan midagi siis, kui tunnen ära, et see sobib mõne teise asjaga, mõnikord näiteks kümme aastat vana jakiga ja nii tekibki see oma stiil.


Foto: erakogu

Sina oled meie jaoks tark naine, kelle toome teistele eeskujuks. Kes on sinu jaoks tark naine?
Aitäh. Tead seda ütlust, et mida rohkem sa tead, seda rohkem saad aru kui vähe sa tead? See peab minu meelest paika. Puutun iga päev kokku tarkade naistega, Eesti on tarkade naiste maa ja kõigi nende nimed ei mahuks siia ära. Küll aga avan pikemalt mõtlemata intervjuud ja arvamused, kus mõtteid jagavad näiteks Marju Lauristin, Heili Sepp, Kristel Kruustük või Karola Karlson.

Samas pole aga minu jaoks tarkus üksnes teadmised, vaid midagi palju laiemat. Targa naise tunneb olemise järgi ära, ta on arvestav ja väärikas, ta teab, millist võitlust pidada ja millist mitte. Tark naine on nõtke, kuid kindla selgrooga. Ta külvab ja loob, ta ei lammuta ega talla. Tark naine ei pane silte, sest ükski arvamus pole absoluutne.


Fotod: Helena Sammelsoo

Üks lihtsamaid viise tarkust koguda on otsida seda raamatutest. Jaga meiega mõnda head lugemiselamust.
Olen sinuga väga nõus. Ja raamatud on mu nõrkus olnud juba väga väikesest peale – suur uudishimu utsitas mind viieaastaselt lugema õppima ja olin vist seitse või kaheksa kui oma esimese (ja seni ainukese) raamatu kirjutasin. Kuna ma ka illustreerisin selle, siis kogu protsess võttis tohutu aja ja mu kärsituse juures oli see miski, mida ma teist korda ette võtta pole tahtnud.

Vahepeal oli periood, kus lugesin vaid erialast kirjandust, meeldejäävad olid näiteks “Aatomharjumused” ja “Hidden potential” (nüüd minu teada ka eesti keeles). Kuid umbes aasta tagasi oli mul õnne ja sattusin ilmselt maailma kõige ägedamasse raamatuklubisse. See on sõprade-tuttavate seltskond, kes saab teatava regulaarsusega kokku, et arutada mõne raamatu üle, mida siis kõik ühel ajal loeme ja kokku saades tõlgendame. See tähendab, et ilukirjandus on mu elus tagasi. Just äsja lõpetasin prantslanna Anna Gavalda südamliku loo “Koos, see on kõik”. Sellest kevadest jäi mind saatma ka raamat “Armastuse 40 reeglit”. Tegime raamatuklubis nalja, et oleme kadedad kõigi nende peale, kes seda raamatut esimest korda lugeda saavad. See oli tõesti elamus. Aastaid oli mu üks lemmikuid raamatuid Muriel Barbery “Siili elegants” – soovitan lugeda ennekõike seepärast, et teosest saab kaasa palju rohkem kui lihtsalt ühe loo. Praegu on mu öökapil Aldous Huxley “Saar”, esimesed lehed on läinud vägagi isukalt.

Merje lugemissoovitustega saad tutvuda Rahva Raamatu blogis SIIN.

Kui satud Taskusse, siis milliseid ostu- ja teeninduskohti siin külastad ning mis on need tooted, mis siin käies ikka ja jälle su ostukotti jõuavad?
Võib-olla pärast mu eelmist vastust pole üllatus, et mu lemmikpood nr 1 Taskus, ja tegelikult kogu Tartus, on Rahva Raamat. Ja seda nii sisu, vormi kui ka kliendikogemuse poolest. Väga hästi läbimõeldud kontseptsioon, jälgin neid ka erialasest aspektist, neil on põnevad sõnumid ja kampaaniad. Poodi külastades võib hea mitu tundi minna, eriti kui lapsed ka kaasas, sest igaüks tahab omale huvipakkuva riiuli juures aega veeta. Ja oi kui põnevad õhtud meil pärast raamatupoodi on – igaõhtune unejutt tähendab siis ju täiesti uut lugu ja seiklust!

Sageli külastan ka Kunst & Hobi kauplust, ma nimelt ostan värve ühekaupa, mitte komplektina ja kui tekib tunne, et mul on mingit kindlat tooni või tekstuuri vaja, siis lähen ja ostan just selle tuubi või potsiku. No ja kuna kunstipoe vastas on Hemtex, siis suure koduarmastajana astun iga kord ka sealt läbi.

Mainimata ei saa ka Lindexit, kes teeb täiesti suurepäraseid beebiriideid, materjalid on head ja kuskil pole torkivaid ega krabisevaid paberist silte. See on mu esimene valik kui lastele igapäevaseid rõivaid otsin. Ning kui tahad näha Tasku kõige rõõmsilmsemat teenindajat, tuleb astuda sisse GANTi.

Targad äpid sinu taskus – missuguste rakendusteta sa oma igapäevast elu ette ei kujutaks?
Tulenevalt erialast on mul on igapäevaselt, lisaks panga, parkimise ja suhtlemisäppidele kasutusel ka pildi- ja videotöötluseks vajalikud rakendused nagu nt. CapCut, Tezza, Canva. Ka moeostud teen enamasti äppides, sest poeskäimisele ma aega kulutada ei raatsi. Väga kasulik rakendus on Google Lens, seda kasutan kõikvõimalikel juhtudel kui pilt on, aga muud infot pole.


Fotod: Erika Lilleleht

Öeldakse, et kõik on uus septembrikuus, kas ka sinu jaoks tuleb sel korral sügis kuidagi teisiti?
Päris kindlasti on see sügis teistmoodi – üle pika aja tuleb see ilma kalendrikampaaniata, mis tähendab, et selle asemele mahub ehk midagi uut. Mis see täpselt on, saame näha. Mõned kuud tagasi alustasin tööd Haridus- ja Noorteameti kommunikatsiooni- ja turundusjuhina ning lisaks jätkan õpinguid ka turunduse magistrantuuris. Mu pisitütred Meia ja Kriss saavad kohe-kohe 3 ja 5 ning võtavad ette uue teekonna hoiust suurde lasteaeda, seega põnevust ning väljakutseid jagub.


Foto: Erika Lilleleht

Millest sa päriselt unistad?
Unistan sellest, et saan töötada keskkonnas, kus minu loovust ja ideid hinnatakse ning kus saan teha tööd, mis mulle tõeliselt korda läheb. Unistan suvehommikutest, mil paljajalu hommikukastes piparmündi järele lippan. Unistan sellest, et lahkus on igapäevane nähtus. Unistan vihmastest sügisõhtutest, mis on täidetud naeru ja lähedastega.

Mõni ilus mõte lõpetuseks, millest igapäevaselt johtud.
Õnn on seal, kust selle leiad.