Meie siin Taskus päriselt usume, et lugemine teeb õnnelikuks. Ilmselt tead isegi, et üks hea lugemiselamus võib peita endas nõnda palju – rõõmu, salapära, igatsust, ülevaid emotsioone. Ja mõtle, kui sul on võimalik kogeda neid vägevaid tundeid aastas lausa 104 korda. Tasku Rahva Raamatu juhataja Kristina Mentsikainen teab seda väga hästi, sest ta loeb raamatuid ja oh ta loeb neid palju – eelmisel aastal täpselt 104 kirjateost. Usutlesime sedapuhku Kristinat ja piilusime pisut tema kui lugeja sisemaailma, uurisime mis peitub nõnda suure lugemuse taga, kaardistasime tema lugemiselamusi, küsisime nõu mida teha nende raamatutega, mis kohe üldse ei meeldi ja kuidas endaski lugemispisik sütitada. Muideks, Kristinal on igal aastal eesmärk lugeda 100 raamatut – mitte sellepärast, et ta peab lugema, vaid seetõttu, et ta teab, et see siht on võimalik.
Lugesid möödunud aastal 104 raamatut. Mis on sinu suure lugemuse saladus ja kuidas sellise numbrini õnnestus jõuda?
Kuigi mul on 100 raamatu eesmärk olnud igal aastal viimased 12 aastat (kahe erandiga), siis 100 täis ma pole väga tihti saanud. Ma arvan, et sel aastal oli erinev see, et ma lugesin just seda, mida mul parasjagu oli tuju lugeda. Ehk kui tahtsin lugeda kuu aega järjest armastusromaane, siis ma seda ka tegin. Muidugi aitab ka see, et ma olen päris kiire lugeja ja mul on hea ligipääs raamatutele, saan lugeda põhimõtteliselt kõike, mida hing ihaldab.
Kust sa oma lugemispisiku oled saanud – kas selline number täitub igal aastal?
Lugeda on meeldinud lapsest peale ja kodus olid ka eeskujud olemas. Lugemistuhin käib lainetena, mõnikord kaksteist raamatut kuus, mõnikord kaks. 100 raamatut aastas on täis tulnud vaid kahel korral ja vaatamata sellele, et see mu eesmärk alati on, siis ma eraldi ei pinguta, et sadat täis lugeda.
Milliseid žanreid sa enim loed ja miks?
Valdav osa mu loetud raamatutest on romantika ja fantaasia žanrist. Meeldib lugeda ka kreeka müütide ümberjutustusi ja analüüse, näiteks soovitan autoreid Madeline Miller („Kirke“; „Achilleuse laul“) ja Natalie Haynes, kes on lahanud naise rolli kreeka müütides oma teoses „Pandora’s Jar“. Viimasel ajal olen rohkem sattunud lugema ka feministlikke teoseid ja teemasid (Virginie Despentes „King Kongi teooria“, Cat Bohannon „Eve“, Caroline Criado Pérez „Nähtamatud naised. Andmelüngad meestekeskses maailmas“).
Mõned žanrid on mõnusad ja turvalised ning teised jälle aitavad segases maailmas oma mõtteid korda seada. Igal neist on oma koht.
Tänu oma tööle veedad suurema osa ajast raamatukaupluses. Kuivõrd võib olla suur lugemus raamatukaupluses töötamise eeliseks?
See on abiks senimaani, kuni sa suudad hoida end mõttelt, et oleksin parema meelega kodus ja loeksin seda raamatut, mis mul pooleli jäi. Aga see on tore tunne küll, kui saad kliendile mõnda oma lemmikut soovitada ja veel toredam, kui kunagi välja tuleb, et see talle ka meeldis.
Kas raamatukaupluses töötades tekib ka kiusatus pidevalt uusi raamatuid osta? Kuidas sellises olukorras mitte hulluks minna?
Eks raamatufännide seas on ammu levinud „nali“, et raamatute ostmine ja lugemine on kaks erinevat hobi. Ma olen lugemishuviline ja töötan raamatuäris, mulle meeldib, kui inimesed raamatupoes hulluks lähevad.
Kindlasti oled aastate jooksul märganud, et inimeste huvid ja lugemisharjumused on siia-sinna muutunud. Kuhu suunas sinu hinnangul enim? Kas näed mõne žanri kasvu ja millest see võib olla tingitud?
Ma ütleks, et üldised tendentsid pigem ikka samad, mis aastaid tagasi ja igasugused erisused on tekkinud lihtsalt paari hittraamatu massilise müügi tagajärjel. Kõige populaarsemad on alati olnud ja on praegugi kaasaegne ilukirjandus ja krimikirjandus. Eestlastele oluline ka tervise- ja psühholoogiaalane kirjandus. Rõõmuga saan öelda ka, et lastekirjandus on alati populaarne. Järjest enam loetakse ka inglise keeles, peamiseks põhjuseks see, et ingliskeelsed raamatud saadakse palju kiiremini ja odavamalt kätte.
Kas sinu hinnangul vastab tõele, et selleks, et palju lugeda tuleb raamatut endaga alati igal pool kaasas kanda?
Palju lugeda saab ka siis, kui sa loed ainult kodus kasvõi 15 minutit, isegi 5 minutit. Mõne jaoks on aastas 1-2 raamatut läbi lugeda ka palju. Ja see ongi okei!
Minul on kolm head põhjust, miks ma raamatut kaasas kannan:
- Saan veelgi rohkem lugeda;
- Ma ei tea kunagi, kui lugemise tuju tabab;
- Raamat on hea kaaslane isegi siis, kui ta kunagi mu käekotist ei lahku. Võib-olla on imelik, aga mul on lihtsalt palju parem olla, kui ma tean, et see on minuga kaasas.
Muidugi võin ju lugemise asemel ka Tik-Tokis kerida, aga tihti juhtub nii, et keegi soovitab seal head raamatut ja siis on mul seda OTSEKOHE vaja lugeda. Siis vupsti Amazoni ja paari-viie euro eest ongi uus lugemisvara telefonis ja jälle on mul raamat nina ees. Nii lihtne.
Millises vormis raamatuid loed enim – füüsilisel kujul, e-raamatud või audioraamatud? Kas audioraamatul on mõnis eelis, mida hindad enim?
Loen raamatuid absoluutselt igas formaadis. See tähendab, et isegi kui mul paberraamat on koju ununenud või lihtsalt ei mahtunud kotti, siis telefonist Kindle, Audible, Everardi või Rahva Raamatu äpist leian endale ikka midagi meelepärast lugeda. Audioraamatutena kuulangi peamiselt populaarteaduslikke raamatuid ja need on head kaaslased, kui parasjagu koju jalutan või kodus majapidamistöid teen (hea taust näiteks nõusid pestes). Aga kõige enam loen siiski paberraamatuid ja e-raamatuid.
Kui mõtled kõikidele loetud raamatutele tagasi, siis millised autorid ja teosed sind enim puudutanud?
Kõige rohkem on mul kodus J.R.R. Tolkieni, Rainbow Rowelli ja Margaret Atwoodi teoseid. Lemmikuid keeruline välja tuua, aga kui peab valima:
- Maria V Snyder „Poison Study“ (ja selle järjed). Seda raamatut olen ma vist küll igal kujul tarbinud: e-raamatuna, audioraamatuna, eestikeelsena, ingliskeelsena. Tempokas fantaasiaraamat orb Yelenast, kes on hukkamisele määratud, kuid kellele antakse teine võimalus oma komandöri mürgimaitsjana.
- Steve Cavanagh ja tema Eddie Flynni sari. Kahjuks seda tervel kujul eestikeelsena saadaval pole, aga soovitan neid väheseidki, mis ilmunud. Inglise keeles olemas 9 raamatut.
- Brian K Vaughan’i ja Fiona Staples’i koomiks „Saga“. Eepiline koomiksisari, kus minajutustaja Hazel räägib meile enda loo, oma vanemate loo ja natuke ka ühe sõja loo. Palju seikluseid kosmoses ja suurepäraselt illustreeritud tegelased. Olen sellele koomiksile kaasa elanud juba 8 aastat.
Aga mis saab siis, kui raamat tegelikult üldse ei meeldi, kas pigem jätad pooleli või ponnistad lõpuni?
Ma pole kindel, kas ma kunagi üldse olen alustanud raamatut, mis mulle üldse ei meeldi. Aga kui lugemine ikka ei lähe, siis tõstan poolelioleva raamatu teadmata ajaks kõrvale ja mõtlen, et proovin järgmisel korral uuesti, mis võib juhtuda juba kuu aja pärast või aasta pärast… mõnikord ka mitte kunagi. Ja see on okei, eriti kui keskmiselt 80 raamatut aastas lugev inimene jõuaks oma elu jooksul läbi lugeda „kõigest“ 4560-4880 raamatut, siis vast tõesti ei tasu oma väärtuslikku aega kulutada raamatule, mida lugedes mõtled, et millal see ükskord läbi saab. No point!
Kindlasti mahtus möödunud aasta numbri sisse vägevaid lugemiselamusi. Palun jaga meiega oma TOP3 raamatuelamust 2023. aastast.
- Steve Cavanagh „The Devil’s Advocate“ – ma ei oleks kunagi arvanud, et kohtupõnevikud mind huvitaksid, aga kui need on kirjutatud nii põnevalt nagu Steve Cavanagh seda teinud on, siis võimatu on neid mitte nautida. Kelmist advokaat Eddie Flynn, kes oma vanu oskuseid kohtusaalis proovile paneb on suurepärane tegelane, kelle vastaseks on tihti halastamatud ja sama kavalad tegelased nagu ta isegi. Möödunud aastal ilmus Eesti Raamatult sarja neljas raamat „Kolmt3ist“, mida ka Jaan Martinson möödunud aasta üheks parimaks krimkaks pidas. Soovitan!
- Heather Fawcett „Emily Wilde’s Encyclopaedia of Faeries“ – Kui Emily Wilde suudaks inimesi mõista sama hästi kui oma uurimisobjekte (kelleks on haldjad) ja oma tüütut kolleegi/sõpra (kelleks on Wendell Bambleby), siis oleks tema haldjate entsüklopeedia juba EILE valmis. Sõprus, teadustööd ja draamatsevad haldjad – kui see on su teetassike, siis soovitan soojalt seda õdusat fantaasiaromaani. Sain just ka teise osa kätte ja ootan õiget hetke selle lugemiseks (mõni tormine õhtu tugitoolis).
- Susanna Clarke „Piranesi“ – See raamat istus kaua mu raamaturiiulil ja ootas, et ma temani jõuaks. Unenäoline fantaasiaromaan, kust ei puudu ka mõrvamüsteerium ega üleloomulikud nähtused. See on üks raamat, mille peale ma pidevalt mõtlen – minu Rooma riik siis. Ja tugev ülelugemise kandidaat.
Jaga palun mõni soovitus neile, kes soovivad samuti lugemisega alustada, kuid tunnevad, et ei saa kuidagi selle mõttega algust tehtud.
Loe sellepärast, et sa tahad lugeda, mitte sellepärast, et sa pead lugema. Kui sa tunned, et tahad lugeda ajaloolist romantikat ja samal ajal leiad, et PEAKSID lugema midagi eesti autoritelt, siis võib minna nii, et lõpuks ei loe sa midagi. Mina soovitan, et tee algust sellega, mida tahad lugeda ja edasi lähevad asjad nii, nagu nad minema peavad. Lase end teiste inimeste lugemisest ja soovitusest inspireerida, aga ära lase neil öelda, mida sa lugema pead.
Instagramis jagavad lugemiseks insipratsiooni:
Kristina leiad Instagramist kasutajanimega@muttloebraamatut ja Goodreadist siit.
Mõnusaid lugemiselamusi!