Alanud tarkusekuu valguses kogume ja jagame taas ka ise inspiratsiooni ühelt arukalt ja eriliselt tartlannalt. Meie selle sügise muusa ja tark naine Taskus on tartlaste poolt palavalt armastatud ja üdini inspireeriv fotograaf Erika Lilleleht, kelle kaamera ette on jõudnud arvukalt peresid ja naisi – ja ehk ka sina ise või sinu hea tuttav. Vestlesime Erikaga kõigest sellest ehedast, mis on aidanud tal oma kutsumuse leida, kust ammutab ta inspiratsiooni ning mis väljendab tema jaoks tarkust.

Erika, räägi meile alustuseks pisut endast – kellena sa end täna kõige enam tunnetad?
Naine, abikaasa, ema ja fotograaf – iga mu elutahk annab oma panuse sellesse, kes ma täna olen. Kui ma aga peaksin ennast täitsa võõrale inimesele kirjeldama, siis sissejuhatuseks ütleksin lihtsalt, et olen Tartust pärit 26-aastane naine, kes on juba 8 aastat olnud abielus ja kellel on 5-aastane poeg. Lisaks rollidele perekonnas, olen ma ka kirglik fotograaf. Läbi kaamera objektiivi jäädvustan inimeste ilu ja emotsioone hetkedel, mis muidu võiksid silmale märkamatuks jääda. Ei saa ka mainimata jätta, et olen väga mõjutatud ilmast ja ümbritsevate inimeste energiast ja emotsioonidest.

Olenemata sellest, kas see puudutab minu suhteid, fotograafia püüdlusi või isiklikku kasvu, lähenen igale ettevõtmisele sihikindlalt ja pühendunult. Tunnen, et minu empaatiline loomus võimaldab mul teistega sügavalt suhelda, mõista nende vaatenurki ja pakkuda vajadusel tuge.

Sa töötad täna paljude poolt armastatud fotograafina – mis sind valitud eriala juures köidab ja kuidas sa selleni jõudsid?
Fotograafia võimaldab mul väljendada oma loovust ja luua ühenduse ümbritseva maailmaga ainulaadsel ja tähendusrikkal viisil. Kaks aastat tagasi ma ei oleks veel uskunud, et saan öelda, et minu põhitöö on fotograafia. Tunnen, et see eriala valis mind ise, tasapisi. Kõige enam köidab mind selle töö puhul võimalus jäädvustada inimesi ja peresid erinevatel eluetappidel ja luua seeläbi käegakatsutavaid mälestusi piltide näol, mille väärtus ajas aina kasvab. Sel teekonnal jõuavad minuni niivõrd ägedad ja erilised inimesed ja sessiooni käigus üritan inimeste kohta võimalikult palju teada saada – seeläbi tunnen, et mul tekib nii paljude perede ja inimestega päris side ja kasvan ka ise inimesena.

Minu esimene kokkupuude kaameraga oli aastaid tagasi põhikooli ja gümnaasiumi ajal, kui käisin sõbrannadega enda lõbuks pildistamas. Mu armas abikaasa Samuel nägi aga kõrvalt, et see tõi mulle siirast rõõmu ja kinkis sedapuhku sünnipäevaks asjalikuma kaamera – küll aga ei olnud siis enam nii palju aega pildistamisega tegelda ja see jäi tükiks ajaks seisma. Mäletan, et olin pisut nördinud, et nii kalli kingituse asjatult kapile jätsin, kuid takkajärgi mõtlen, et ma lihtsalt ei olnud selleks ise veel valmis.

Fotograafia teekond algas mul aga päriselt alles koos poja Liami sünniga. Pildistasin Liamit tollal telefoniga nii palju, et tundsin igatsust ja vajadust millegi kvaliteetsema järele. Hakkasin seejärel kodus professionaalse kaameraga vaikselt-vaikselt katsetama ja abikaasa üllatas mind naistepäeval Adobe töötlusprogrammide tellimusega, mille järel hakkasin ajapikku ka seda poolt maailmast avastama. Mäletan, et algus tundus mu jaoks võimatu. Võtsin töötlemise kõrvale ette ka YouTube’i, kuid mind valdas igal korral meeletu frustratsioon, kui ma ei saanud lihtsate ülesannetegagi hakkama. Sellegipoolest pingutasin edasi ja kadusin sinna maailma igal oma vabal hetkel. Mida aeg edasi, seda rohkem nägin ka ise oma arengut ja see andis väga palju indu juurde.

Esimene märgiline pildistamine toimus seejärel koos mu kahe lähedase sõbranna Käroli ja Laureniga, kes olid toona oma esimeste beebide ootel ja soovisid selle pildile püüda. Oi, see oli nii ilus ja eriline sessioon, millest tuli minu suureks üllatuseks ka seda peegeldav tulemus. Kusjuures sellest pildistamisest on saanud omaette traditsioon – täna viis aastat hiljem kogunevad nad mu kaamera ette lausa kuuekesi. Käroli ja Laureni toetusel on olnud ääretult suur roll minu fotograafiks kasvamise teekonnal – siiras ja julgustav tugi on parim elunektar, mida lähedased sulle anda saavad.

Mis on olnud selle teekonna juures kõige väljakutsuvam?
Suurimad väljakutsed on sel teekonnal peegeldanud pigem alati mu sisemaailma ja vaimset tervist. Fotograafiks saamise teekond on mind kasvatanud, karastanud ja õpetanud meeletult palju. Veel mõned aastad tagasi olin ma enne pildistamisi ärevusest justkui halvatud – valmistusin sessioonideks tunde ja tunde, proovisin ette kujutada pildistamise igat stsenaariumit. Seejuures mõtlesin alati ka sellele, mis võib halvasti minna ning mis oleks sellisel juhul lahendus. See oli kurnav ning tagasivaates näen, et oli pikk periood, kus seadsin töö endast ja lähedastest kõrgemale. Töötlesin pilte varahommikul päikesetõusuni ning võtsin sessioone aina juurde – seda kõike pere ja unetundide arvelt. Tollal ma mõtlesin lihtsalt, et see teeb minust hea ja põhjalikult ettevalmistunud fotograafi, kuid pikapeale lõppes see läbipõlemisega.

Usun et nii mõnigi loovinimene mõistab, kui ütlen, et sinu suurimaks kriitikuks võid tihilugu olla sa ise. Võitlen regulaarselt petturi sündroomiga (toim: psühholoogiline seisund, kus inimene kahtleb oma oskustes, võimetes ja saavutustes), millega teen täna väga palju tööd. Ma ei saa veel öelda, et olen need väljakutsed enda jaoks seljatanud, sest see kõik vajab järjepidevust ja energiat, aga hetkel tunnen, et olen suutnud leida märkimisväärse tasakaalu. Naudin jälle töö tegemist ja lähen seeläbi sessioonidele rahus ja kerguses. Lisaks tunnen igapäevaselt, et mul on nii vedanud inimestega enda ümber – kogukond, kes on minu selja taga usub minusse vahepeal rohkem kui ma ise ja see annab lendamiseks tiivad ja teeb maandumise pehmeks.

Ilmselt on neid mitmeid, kuid kui mõtled oma fotograafia teekonnale, siis millised fotoshoodid on sinu jaoks olnud kõige märgilisemad ja miks?
Südamele olulisi pildistamisi on olnud palju, kuid suureks verstapostiks on olnud need pildistamised, mida kaupluses ajakirja- või raamaturiiulitelt olen saanud oma silmaga näha. Kuna ma ise jään alati ajakirja leti ette seisma ja kaanepilte imetlema ja analüüsima, siis enda tehtud fotode nägemine on olnud kirjeldamatult eriline.

Lisaks on minu jaoks väga märgilised taaskohtumise sessioonid – kui beebiootuse pildistamisele järgneb perelisa jäädvustamine. See on ütlemata suur au olla osa nii erilistest hetkedest. 

Pean oluliseks ka naiselikkuse rõhutamist ja esile toomist ning need sessioonid, kus õnnestub naine ennast imetlema panna, lähevad mulle ka väga korda.


Kui tihti sa ise kaamera ette satud ning kelle kaamerasilma ette usaldad end jäägitult?
Viimaste aastatega on mul endast pilte kogunenud märkimisväärses koguses. Tunnen, et ka enda pildile püüdmine on justkui eneseväljendamise ja n-ö endale aja võtmise viis.
Kõige paremaid pilte endast saan ma koos abikaasaga. Alguses võtsin ta endaga lokatsioonidele kaasa, et proovida erinevaid ilma- ja valgusolusid. Minult tuli sisend ja hilisem töötlus ja Samuelilt kannatlikkus ja foto tegemine. Minu õnneks naudib Samuel seda protsessi samavõrd nagu minagi ja see teeb koostöö sujuvaks.

Sul on ka oma seos ja lugu spordiga – räägi sellest pisut lähemalt?
Trenni tegemine on minu teine kirg ja üritan seda teha nii palju kui võimalik. Proovin ka uusi treeningalasid regulaarselt katsetada. Mulle tundub, et kui ma ei tegeleks fotograafiaga, siis ma oleksin rühma- või personaaltreener.

Mis sind täna enim inspireerib?
Minu inspiratsioon tuleb ajakirjadest, raamatutest, filmidest, lauludest või sügavatest vestlustest lähedastega. Inspiratsiooni ei saa sundida ega otsida, see tuleb minu juurde ise – ja kui ma selle hetke ära taban, siis salvestan endasse ning tulen selle juurde tagasi kui vajadus tekib. Näiteks fotograafidest inspireerib mind väga Peter Lindbergh ja Lachlan Bailey.

Aga suurimaks ja lemmikuks inspiratsiooniallikaks on tegelikult reisimine. Minu lemmik linnareisi sihtkoht on London, eriti sügisel. Sellel on tujukas ja melanhoolne hõng ja nendel tänavatel jalutades tunnen ennast justkui filmis. Ma olen seal mitmeid kordi käinud ja isegi 6 kuud elanud, aga ikka ja jälle tahaksin tagasi. Aktiivseks puhkuse reisiks meeldib mulle väga Portugal. Seal saab väga mitmekülgset reisi kogeda. Linnad, rannad, ööelu ja loodus pakub kõigile midagi. Ja Bali! Me läksime Balile ootusteta ja võtsime selle vastu lihtsalt sellisena nagu see on. Bali võttis meid vastu nii siiralt, soojalt ja andis unustamatud mälestused. Sealt naastes tundsin nii suurt tänu, õnne, austust ja inspiratsiooni korraga.

Ja kui koguaeg reisida ei saa, siis lahendan selle tühimiku endas parfümeeriaga. Seostan lõhna mingi konkreetse hetke või reisisihtkohaga ning seda parfüümi tundes tulevad kõik mälestused ja tunded tagasi. Ma olen mõnda aega juba tundnud huvi parfümeeriast ja kasvatanud ka väikese kollektsiooni, kuhu olen kogunud just sellised lõhnad, mis on mind midagi erilist tundma pannud. Minu TOP 3 lõhnasoovitust sügiseks oleks Jo Malone – Scarlet Poppy, Tom Ford – Tobacco Vanille ja Tom Ford – Lost Cherry.

Sina oled meie tark naine, kelle toome teistele eeskujuks. Kes on sinu jaoks tark naine?
Minu jaoks on targad naised minu lähedased sõbrannad, keda imetlen tõsimeeli tohutult. Nad on ambitsioonikad ja teotahtelised. Intelligentsed, uudishimulikud ja austavad seejuures erinevaid arvamusi. Samal ajal kiirgab neist naiselikkust, mis väljendub nende empaatilisuses ja õrnuses.

Sind seob Taskuga ka oma lugu – räägi natuke sellest.
Tasku lugu saab alguse umbes 10 aastat tagasi. Kibelesin noorena väga tööle ning leidsin võimaluse olla osa töömalevast ja Tasku Rimi pakkus mulle tollal täitsa esimest töökogemust. Natuke hiljem töötasin ka Da Vinci Pasta & Pizza restoranis teenindajana. 

Ka minu fotograafia teekonnale andis väga suure lükke Tasku. Umbes kolm aastat tagasi võttis minuga ühendust tollane Tasku turundusjuht Liiu, kes pakkus võimalust teha sisuloomel koostööd – see oli väga suur kompliment, aga ka suur väljakutse, sest olin siis oma pildistamise teekonnal veel nii alguses. Lubasin siis endale, et annan endast parima ja lasen lahti ootustest ning uskusin, et kõik läheb nii nagu minema peab. Minu üllatuseks kutsus Liiu mind ka edaspidi erinevate kampaaniate ja sündmustega kaasa lööma tänu millele kasvas mu enesekindlus kaamera taga märgatavalt. Sain Tasku tiimilt nii palju julgustust ja tundsin, et on aeg see ametlik samm teha ja enda ettevõte vormistada. See oli jällegi minu jaoks parajalt hirmutav ja suur samm – istusin sõbrannaga telefoni otsas ja lõime samal ajal enda ettevõtted ja mõtlesin, et ma ei oleks osanud varem selle peale mõeldagi, et mul võiks olla fotograafiaga seotud firma. Võtsin ühe sammu korraga ja lasin asjadel kulgeda omas heas tempos. Suure uhkusega esitasin oma esimesed arved Taskule tehtud koostööde eest.

Kui sa Taskusse satud, siis milliseid ostu- ja teeninduskohti siin külastad?
Minu Taskus poodlemise marsruut algab tavapäraselt Rahva Raamatust, kust ma otsin eesootavatel tähistamisele ja pidustustele kingitusi või uudistan enda jaoks mingit inspireerivat või õpetlikku lugemist. Ma ei ole eriti suur füüsilistest kauplustest rõivaste ostja, aga kui häda käes, siis tean alati, et Mangos on hea ja minu maitsele valik. Ja oma treeningud saadan tihti mööda Tasku Gym!-is.

Meie pere üks kindel lemmikrestoran on Da Vinci Pasta & Pizza, sest sinna minnes teame alati, et saame maitsva kõhutäie, hea teeninduse ja ülihead fondanti. Kümme korda kümnest tellin ma sealt ka Caesari wrappi – teenindajadki vahepeal muigavad kui mind jälle Da Vincis näevad.

Üks lihtsamaid viise tarkust koguda on otsida seda raamatutest. Mis raamatud sinu öökapil lugemisjärge ootavad?
Olen 100% selle väitega nõus. Ma naudin väga päris raamatute käes hoidmist ja lugemist, aga viimasel ajal on abiks tulnud ka audioraamatud, tänu millele saan autosõitudel, trennis või töötlemise kõrval ka järge hoida lugemisel.

Mul on mitmed minu jaoks inspireerivad raamatud, mis panevad mind hästi tugevasti tundma ja tulen nende juurde regulaarselt tagasi, kui vajan inspiratsiooni või õiget häälestust pildistamiseks. Nendeks on Peter Lindberghi fotoraamatud või Atticuse luulekogud.

Poeg Liamile meeldib aga väga kuulata, kui loen talle Izzy Downi “Sõber Karupoeg” või Sam Mcbratney “Sa oled mulle nii kallis” raamatuid.

Erika lugemissoovitustega saad tutvuda Rahva Raamatu blogis SIIN.

Targad äpid sinu taskus – missuguste rakendusteta sa oma igapäevast elu ette ei kujutaks?

  • Instagram – seal toimub kogu mu suhtlus klientidega.
  • Weather app – jälgin koguaeg ilmateadet eesolevateks pildistamisteks. Olen aru saanud, et see on tegelikult üsna mõttetu tegevus, sest Eesti ilma ei suudaks isegi kõige täpsem sünoptik ennustada.
  • Tezza – töötlen siin telefonis olevaid fotosid ja videoid.
  • Capcut – siin monteerin reelse või story-formaadis videoid.
  • Netflix – töötemise kõrvale vaatan Friends’e või The Office’it.
  • Spotify

Öeldakse, et kõik on uus septembrikuus, kas ka sinu jaoks tuleb sügis kuidagi teisiti?
Jah, kindlasti tuleb, aga ma täna ei tea veel täpselt kuidas. Viimased kaks aastat on mind õpetanud usaldama elu ja laskma lahti plaanidest, ootustest. Ootan põnevusega sügist, sest üle pika aja saab meie pere taas kokku, et koos ühiste eesmärkide suunas liikuda  – Samuel naaseb Austraaliast ning see annab vabaduse rohkem koos planeerida.

Kõige enam aga ootan sügiselt harmooniat, et suudaksin hoida oma sisemist rahu ja tasakaalu, et loomine tuleks kergusega.

Lõpetuseks, millest sa päriselt unistad ja igapäevaselt johtud?
Ma unistan oma kodust, mida saan ise enda maitse järgi sisustada, kuhu saaksin endale kallid inimesed kokku kutsuda ja teha mõnusaid õhtusööke ja lauamänguõhtuid. Kodu, kus iga nurk oleks fotogeeniline ja neid täidaks monstera ja paradiisilinnu taimed.

Aga ma tean, et elu koosneb hetkedest ja sageli kõige kaunimad hetked on need, mis mööduvad silmapilkselt. Ma tuletan endale alati meelde, et elama peab hetkes – siin ja praegu, nüüd ja täna, sest nende hetkede mööduvas olemuses peitub potentsiaal avastada erakordset ilu ja lõpmatut inspiratsiooni… ja ma ei soovi sellest ilma jääda.